Janek Mäggi: majandus on miiniväli, kus kõndimine nõuab pööraselt õnne, julgust ja tahet

Olukord maailmas on pingeline ja pealtnäha optimismiks ruumi polegi. Tegelikult on lood vastupidised ja võimalused rikastumiseks suured, kirjutab kommunikatsiooniekspert Janek Mäggi vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Kõik täna Eestis aktiivselt tegutsevad ettevõtjad on optimistid, nad ei morjendu keskkonnast, mis on heitlik ja hall – nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Neil on sisemine veendumus, et midagi paremat, kui Eesti äri ajada, neil teha ei ole. Muidu nad seda ei teeks.
Kiiret parenemist 2026. aastal vaevalt tuleb, sest isegi kui Ukrainas saabuks relvarahu, on Ameerikas alles möll algamas. Venezuela on pindalalt Ukrainast 1,5 korda suurem, 912 050 ruutkilomeetrit. Mastaabid on tohutud ning kui lähiaastatel maailma kolme „alles jääva“ riigi – USA, Venemaa ja Hiina – vahel ära jagatakse, on muutused maailmakorras alles alguses.
Kõik see ei tähenda, et äri ei saa teha ja see on kindlasti edutu. Vastupidi. Selline õhustik loob palju võimalusi, sh mastaapseks rikastumiseks. Näiteks neile, kes on investeerinud relvatööstusse, õnnelikuks saavad kuivtoidu tootjad ja need ravimifirmad, kelle kaupa hakatakse massiliselt varuma n-ö igaks juhuks.
Optimism on ainus võimalus ellu jääda. Käibelangus, kasumipuudus või muud sellist ei tähenda alati, et on läinud halvasti – võib olla vastupidi, suudeti toimida turust paremini. Vahel on maas ka turg. Praegu on vähemalt Eestis pigem just selline aeg, päris mitmes majandussektoris.
Optimism ei tähenda julgeid või hulljulgeid otsuseid, vaid suhtumist – ma teen kõik, et võita. Eesti ettevõtted tahavad siin tegutseda, areneda, turgu haarata, käivet- ja kasumit kasvatada. Kõik sellised loogilised, iseenesest mõistetavad asjad. Kui selliseid tahtjaid on palju, siis läheb paremaks ka teistel. Edukad ettevõtted loovad edu, kasvatavad ja arendavad turgu – nende hästimakstud töötajate palgaraha voolab ühest ettevõttest palju kaugemale; ostetud tooraine, investeeringud jms aitavad väga paljusid. Edu toodab edu. Optimism on usk edusse.
Tee sinna on siiski käänuline, täis riske, millest osad kindlasti realiseeruvad ka selle aastal. Ettevõtlus on nagu kabeturniir, kus tuleb mängida väga erinevate vastastega, kus igas partiis on seise, milles on võimatu ennustada, kuhu see partii läheb või kuidas see lõpeb. Sest isegi kui tunned avangut, suudad ette näha peaaegu kogu partii, oled suurmeister, võid mitte eksida käiguga, kuid kaotada ajaga. Siiski võidab turniiri stabiilselt hea mängija, ta ongi parim, sest suudab mõista protsessi.
Aasta tuleb turbulentne, uskuda tuleb parimat, siis on võimalik ellu jääda või koguni edu saavutada. Samal ajal tuleb vältida asju, mis paistavad vajalikud, et edu saavutada, aga ei pruugi seda olla. Eesti ja maailma majandus on 2026. aastal miiniväli, kus kõndimine nõuab oskuste ja teadmiste kõrval pööraselt õnne, julgust ja tahet. Edasiivaks optimismiks on vaja motivatsiooni, ambitsiooni ja distsipliini, neid kolme. Eesti ettevõtjatel on need olemas.