JANEK MÄGGI: Vanalinn tuleb lammutada, seal elavad ainult rotid!

Miks elada või äritseda kohas, mida külastavad ainult suurtel kruiisilaevadel end kurguni täis õginud elukutselised turistid, kelle ainus huvi on korraks jalga sirutada ja värsket õhku hingata, mitte osta pärandivaest rämpsu, mille külge on kleebitud sinimustvalge lipukene? Kui näiteks Amsterdami ajalooline linnasüda suudab turistilt ära võtta kogu raha, mis tal on, siis Tallinna vanalinnal pole isegi rahast vabaneda soovivale külalisele mitte midagi pakkuda. See linn ei tööta. Ta on surnud.

Normaalne eestlane väldib vanalinna, sest õlu maksab seal umbes 10–12 korda rohkem kui Läti piiripoodides ja ka röövlihinnaga müües lähevad restoranid pankrotti. Rattaga sõitmiseks on munakiviteed sobimatud, jalutamiseks ei ole seal ruumi ei suvel ega talvel. Suvel takistavad liiklemist peata kanadena ringi ekslevad turistigrupid, keda üldse ei huvita, mida giid, kes räägib keeles, millest nad suurt aru ei saa, neile selgeks tahab teha – ainult pildistavad iseennast, vahel ka mõnda reisikaaslast, kes suudab veel vaimustuda sellest, et on avastanud jälle uue koha, kus ta varem pole käinud. Talvel on munakivid libedad, detsembris pead taluma rääsunud rasvalõhnast paksu õhuga jõuluturu tingeltanglit, mis on igal aastal üks ja seesama rahanöörimine neilt, kellelt see tulekski ära võtta.

Elanike arv on kukkunud üheksa korda

Juba 1940. aasta alguses kirjutas Eesti Päevaleht, et vanalinn tuleks lammutada, kuna seal elavad ainult rotid ning kaasaegne inimene sellistes keskaegsetes tingimustes elada ei taha. Lahkunud sakslased olid jätnud maha äraruunatud linna, mille korda tegemine tundus perspektiivitu. Eesti ajal eneseteadlikuks saanud eestlane on alati tahtnud keskkütet ja sooja vett, mis tuleb kraanist.

Ka usinad nõukogude arhitektid leidsid, et vanade majade remontimine nõuaks liigset vaeva. 1962. aastal avalikustati projekt, mille järgi oleks lammutatud 80 protsenti vanalinna hoonestusest. Vanalinn kavatseti asendada kuni 10-korruseliste büroo- ja valitsushoonetega ning laiade magistraalidega.

Suurte ideedega inimestele astusid kahjuks vastu kohalikud muinsuskaitsjad ja arhitektid, kes alati kõik ära rikuvad, ning 1966. aastal loodi Tallinna vanalinna muinsuskaitseala, mis oli esimene omataoline kogu NSVLis.

Nüüd me istume selle portsu otsas – vanalinna on alles jäänud vaid 2000 elanikku, kuigi 1960. aastate alguses elas seal ligi 17 000 inimest. Kes see ikka tahab üksikute öiste lällajate lärmi pärast kõrvatropid osta.

Rottidest uputab vanalinn ka täna. Koroonaaja alguses, kui vanalinn jäi päevapealt tühjaks, oli mul väike hirm, et näljased rotid, kelle jaoks kinni läinud restoranide toidujäägid prügikastidest ja mujalt kadusid, söövad mind ära. Ühel hommikul turnisid nad toona Uuel tänaval asunud kontori raudväraval, mõtlesin pikalt, kas lähen väravast läbi või mitte, sest olin kindel, et nad hüppavad mulle näljast kõrri.

Vaesust on vaja, et inimesed käituksid mõistlikult

Positiivne programm, kuidas inimesed linna tagasi tuua, on siiski erakordselt lihtne. Tallinna vanalinna ei lammutatud 19. sajandil nagu Riiat, mis praegu ehitab üles vanade lammutatud hoonete koopiaid (näiteks Mustpeade Maja ei ole originaal, vaid koopia), sest lätlastega võrreldes olid tallinlased vaesed ja majanduslikult võimetud. Kui ikka raha ei ole ja äri teha ei oska, siis pead elama ja töötama tingimustes, mida elu pakub. Ei midagi suurejoonelist või ägedat.

Lätlased said maailmaklassi juugendlinna, meie aga probleemi, mis kestab sajandeid, koha, mis mitte kellelegi ei meeldi. Muidugi kui tahame vanalinna siiski edasi säilitada, peame olema vaesed. See on ainus tee.

Kõige parem muinsuste konservant on rahapuudus, siis äride puudus, mõttelaiskus ja ambitsioonitus. Meil, eestlastel, on kõik neli olemas. Juba viimased kaks sajandit. Läti ja Leedu olid meist 1990. aastatel väidetavalt viis või kümme aastat taga, aga jutt käis lihtsalt aastaarvust, mitte sajandist. Praeguseks on vahe veninud mitme sajandi pikkuseks, nemad elavad aromaatses tulevikus, meie lehkavas minevikus.

Alustada tuleb Sõpruse kinost ja Kirjanike Majast

Linnavalitsus peaks mõtlema, kuidas probleemist nimega «vanalinn» kiiremas korras vabaneda. Eeskuju võiks võtta Tartust, kes suudab ehitada linnasüdame – säästmata puid ja muud tühja-tähja – tihkelt täis hooneid, kus tulevikus võib-olla liiga palju inimesi ei käi, näiteks Siurus, kuid vähemalt ehitajad on saanud tööd ja linnavalitsus endale ausamba.

Vanalinnas tuleks alustada silma häiriva propagandistliku vaimuvaese nõukogude pärandi murustamisest. Kõigepealt peaks ära lammutama patust tilkuva ööklubiurka, mida nimetatakse Sõpruse kinoks, kus niikuinii keegi ei käi, seejärel kunagistele küüditajate sõpradele ja punapaskvillidest kirjutajatele ehitatud Kirjanike Maja, mille küljes siiani ripub Juhan Smuuli võigas bareljeef. Aitab, sest ajalooteadlikud inimesed ei saa juba üksnes nende kahe hoone pärast vanalinna kohvile tulla. Ja kõik restoranid, mis veel alles on, sealhulgas Pegasus, peavad hinge sees hoidma tulutute päevapraadide pakkumisest.

Valitsusele tuleb aga soovitada tõsta makse. Kindlasti on võimalik osta veel rohkem püsse ja pauke, palgata juurde ametnikke, teha riik tugevaks! Kuhugi on lisaraha ikka võimalik paigutada, mõne mõtte ikka leiab. Soovitaksin uue maksuna netovaramaksu – riik arvutab igal aastal kokku, kui suur su netovara (kogu vara turuväärtus, miinus võlad) on, ning võtab 25 protsenti ära. See aitab ka rikkaid töö juures hoida, kui mitte muuga, siis vara peitmisega.

Maksutõusud aitavad teha rahvast vaesemaks ja äritegemist mõttetumaks. Siis on inimesed nõus kolima ka vanalinna või seal vähemalt jalutamas käima, kuigi seal on nii äraütlemata ebameeldiv, ning ettevõtjad ei proovi ehitada iidsesse linna suursuguseid kasiinosid ja hotelle, kuhu mitte keegi oma raha ei vii, kuid mille ilus fassaad riivab üldises halluses ka vilumatute turistide nüri silma.